Mine sisu juurde

Venestamine

Allikas: Vikipeedia
Edvard Isto maal "Rünnak" (Hyökkäys, 1899) kujutab kahe peaga Vene vapikotkast ahistamas Soome-neidu ja oli omal ajal üks tuntumaid venestamisele vastupanu sümboleid.

Venestamine ehk russifitseerimine on vene keele, õigeusu kui ka vene kultuuri pealesurumine teistele rahvastele. Venestamise tulemus võib olla venestumine ehk russifitseerumine.

19. sajandi teises pooles sai venestamisest Venemaa Keisririigis ametlik poliitika. Seejärel on venestamine olnud ka endise Nõukogude Liidu ja tänapäeva Venemaa võimude mitteametlik poliitika. Nõukogude Liidu valitsuse ja kommunistliku partei juhtkonna sellekohased otsused olid salajased.[1] Venestamise lõppeesmärk oli vähemusrahvaste assimileerimine ehk nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on mitu väikerahvast Venemaal kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri.

Venestamisel on kasutatud eri meetodeid, nt vene keelele eelisseisundi andmine, venekeelse hariduse, segaabielude jmt soodustamine, soodustuste pakkumine vene õigeusku astujaile, venelaste immigratsioon teiste rahvaste asualadele, koloniseerimine, teiste rahvaste küüditamine ja genotsiid jmt.

Eesti ajaloos olid intensiivsemad venestamise perioodid 19. sajandi lõpus keiser Aleksander III valitsusajal (1881–1894) ning Nõukogude okupatsiooni (1944–1991) ajal, eriti 1970. ja 1980. aastatel.

Venestamine 19. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Venestusaeg

Pärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850 kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus[2], mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud mitteametliku saksastamise asendas ametlik venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kubernerid – Eestimaal Sergei Šahhovskoi (kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (kuberner 1885–1895).

Venestamise ja kõigi Vene impeeriumis elavate rahvuste ühtseks rahvaks assimileerimise ideoloogideks olid vene marurahvuslased Mihhail Katkov, Konstantin Pobedonostsev ja teised.

Tuntuim venestusaja arhitektuuri näide Eestis, sibulkuplitega Aleksander Nevski katedraal ehitati aastatel 1894–1900 Tallinna Toompea lossi vastu (foto 1974 aastast)

Šahhovskoi korraldusel ehitati Tallinna Toompeale aastatel 1894–1900 Aleksander Nevski katedraal sümboliseerimaks Vene impeeriumi ja riikliku Vene Õigeusu Kiriku võimu Eestimaal. Tsaarivõimu esindajad kasutasid venestamispoliitika elluviimisel Balti kubermangudes sealse valdavalt kohalikest sakslastest koosneva ühiskonna ülemkihi vastu ka mitmeid tärkava läti ja eesti rahvusluse esindajaid. Venestuspoliitikat toetasid nt Carl Robert Jakobson ja mitmed Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) juhid (mida kajastavad kuberner Šahhovskoi märkmed[3][2]):

„" ...esimees professor Keppler, vene suuna inimene, aga veendunud luteri usu pooldaja; russofiilse ajalehe Valgus toimetaja Jakob Kõrv, kelle suhtes on rahva seas kuulujutt, justnagu oleks ta läinud üle õigeusku; Tallinna tsensor Truusmann – asepresident; rahvakoolide endine inspektor, nüüd Tartu tsensor Jõgever, asjaajaja; psalmilugeja Pelberg – kassiir. Kolm viimast on õigeusklikud. Ülejäänud juhatuse liikmed, ehkki ei ole õigeusklikud, on üldiselt kaine mõistusega inimesed"“

– S. V. Šahhovskoi arhiiv, kiri 22. septembrist 1892, milles iseloomustatakse Õpetatud Eesti Seltsi juhtkonda[2]

Venestuse mõiste kriitika ajalooteaduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane Karsten Brüggemann on siiski nimetanud venestust "vaieldavaks uurimisparadigmaks" ning normatiivse teadusterminina liiga hinnanguliseks: "Enam ei saa venestust pidada keisririigi rahvuspoliitikat suunanud peamiseks teguriks." Nii on eri ajaloolased tõstnud esile venestuseks nimetatud poliitikate tegelikku mitmekesisust, riigi moderniseerimisest ja administratiivsest unifitseerimispoliitikast ühtse halduse nimel kuni vene haritlastele töökohtade loomiseni baltisaksa ametnikkonna arvel. 1840. aastatest tõlgendasid baltisakslased keskuse reformialgatusi üha enam sekkumisena provintsi autonoomiasse, samas oli administratiivse autonoomia kaotamise juures oluline tegur ka kohalike reformiprojektide ebaõnnestumine 19. sajandi keskpaigas. Brüggemanni hinnangul võttiski eesti ja läti ajalookirjutus venestuse mõiste üle saksa historiograafiast, kus seda "kasutati väidetavate ohvrite propagandaterminina", mistõttu Brüggemann peab seda teaduslikus käsituses kasutuskõlbmatuks. Nii viitab see mitte konkreetsele Peterburist lähtunud poliitikale ja planeeritud assimileerimisstrateegiatele, vaid pigem bürokraatlikule mõtteviisile ja vene eliidi "mentaalsele soodumusele", mis aga ei erinenud oluliselt teiste Euroopa riikide riigirahvuslustest ning takerdus lääneprovintsides rahvusliku ja kultuurilise mitmekesisuse tõttu.[4]

  1. ↑ Ilmar Tomusk. Kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis? Sirp, 22. juuni 2018.
  2. 1 2 3 Русский благодетель эстонского народа, http://www.zlev.ru/cont96.htm
  3. ↑ S. V. Šahhovskoi arhiiv; kiri 22. septembrist 1892, milles iseloomustatakse Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES-i) juhtkonda; tsitaat: " ...председатель профессор Кеплер, человек русского направления, но убежденный сторонник лютеранства; редактор русофильской газеты "Валгус" Я. Кырв, относительно которого в народе пущен слух, будто он перешел в православие; ревельский цензор Трусман, вице-председатель; бывший инспектор народных училищ, ныне дерптский цензор Егевер, письмоводитель; псаломщик Пельберг, кассир. Трое последних православные. Остальные члены правления, хотя и не православные, но люди в общем трезвого образа мыслей." |
  4. ↑ Karsten Brüggemann. "Lõpp venestusele. Ühe vaieldava uurimisparadigma kriitika". Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 18(25). Vene impeerium ja Baltikum II. Tartu, 2010, lk 360-372 (tlk Tea Vassiljeva)
  5. Lennart Meri. Kas eestlastel on lootusi? Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum 1. – 2. aprillil 1988. Eesti Raamat, Tallinn, 1988, lk. 164 – 170.
  • Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum 1.–2. aprillil 1988. Eesti Raamat, Tallinn, 1988.
  • Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Varrak, Tallinn, 2000.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Venestamine&oldid=7037394"